Kliimakaebused
Riigikohtus lahendati suve jooksul lõplikult esialgse õiguskaitse küsimus Eesti esimeses ja seni ainukeses nn kliimakaebuses. Selles kohtuasjas on vaidlustatud Enefit Power AS-le, mis on 100% Eesti Energia AS omanduses, Narva-Jõesuu linnavalitsuse poolt väljastatud ehitusluba ENEFIT282 Õlitehase püstitamiseks. Tuleb möönda, et I ja II astmes on kaebus siiski juba jäetud rahuldamata ning kaebaja on esitanud Riigikohtule kassatsioonkaebuse.
Kaebuse on esitanud MTÜ Loodusvõlu. Tegemist on 2019. aastal Fridays For Future Eesti aktivistide poolt loodud mittetulundusühinguga. Teatavasti Fridays For Future liikumine on alguse saanud Greta Thunbergi kliimakriisi tõttu läbiviidud protestiaktsioonidest. Kaebaja on esitanud kaebuse valitsusvälise keskkonnaorganisatsioonina (VKO). VKO-d saavad esitada kaebuseid keskkonnaasjades avaliku huvi kaitseks. See tähendab, et vaidlustamiseks ei pea VKO näitama ära seda, et otsus rikub kellegi subjektiivseid õigusi. Kaebuses leitakse, et ehitusloa mõjud on nõuetekohaselt hindamata, ehitusloa andmise tõttu ei ole võimalik Eestil täita Pariisi kliimakokkuleppega võetud kohustusi ning et loa andmine on vastuolus Euroopa Liidu strateegilise kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgi ja ülemaailmse säästva arengu eesmärkidega. Antud kohtuasjas on erinevad kohtuastmed korduvalt lahendanud esialgse õiguskaitse taotlusi ehitamise peatamisega seonduvalt. Riigikohtu halduskolleegium kinnitas oma 25.08.2022 määruses nr 3-20-771, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole alust. Kuigi Eesti kliimakaebuses on lõplik seisukoht veel tulemata, on kaebuse valguses asjakohane käsitleda põgusalt kliimakaebustega seonduvat.
ÜRO 2020. aasta ülemaailmsest kliimavaidluste aruandest nähtub, et kliimakaebuste arv üle maailma on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud, sealhulgas on märkimisväärselt kasvanud ka edukate kaebuste arv. Kui 2017. aasta seisuga oli esitatud 884 kliimakaebust 24 riigis, siis 2020 aastaks oli see arv kahekordistunud – ligikaudu 1550 kliimakaebust 38 riigis. Nende hulgas on ligikaudu 1200 kohtuasja, mis on esitatud USAs, ja üle 350 kohtuasja, mis on esitatud kõigis teistes riikides kokku.
Kliimakaebused tuginevad peamiselt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile ja Pariisi kliimakokkuleppele. Kuna seoses kliimamuutustega viidatakse tihti inimõiguste rikkumisele, siis on oluline ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsioon (EIÕK) eelkõige konventsiooni artiklid 2 (õigus elule) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele). Euroopa Liidu kontekstis on oluline ka kliimamäärus, millest kirjutasime põhjalikumalt EKJA 13. oktoobri 2021.a. uudises.
Kõige enam on kliimakaebusi esitatud valitsuste vastu. Kaebused on esitatud põhjusel, et riigi poliitikad või konkreetsed otsused on vastuolus kasvuhoonegaaside heidete vähendamise kohustusega. Üks esimesi edukaid lahendeid pärineb Hollandist. Keskkonnaühendus Urgenda Group pöördus Hollandi valitsuse vastu kohtusse juba 2013. aastal. Tuginedes IPCC 2007. a aruandele taotles ühendus riigi kohustamist vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2020. aasta lõpuks 40% võrra või igal juhul vähemalt 25%, võrreldes 1990. aastaga. Ühendus väitis, et riigi senise poliitika põhjal saavutab Holland 2020. aastal maksimaalselt 17% kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise. Vähenemine peaks aga olema kliimateaduses ja rahvusvahelises kliimapoliitikas arenenud riikide puhul 25% kuni 40%. 2019. a jõustus lõplik kohtulahend, millega kohustati Hollandi valitsust 2020. aasta lõpuks vähendama kasvuhoonegaaside heiteid vähemalt 25% võrra (võrreldes 1990. aasta tasemega). Euroopast pärinevad kaebajate jaoks edukad lahendid veel näiteks Iirimaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Saksamaa kaasusest väärib väljatoomist asjaolu, et kohus küll leidis olevat põhiseaduspärase Saksamaa kliimaseadusega seatud heidete vähendamise kohustuse (vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 55% 2030. aastaks, ja saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks). Kohus leidis aga olevat põhiseadusega vastuolus asjaolu, et regulatsioonist nähtuvalt jääb heidete vähendamise suurem osa 2030. aastale järgnevatesse aastatesse, asetades sellega tulevastele põlvkondadele põhjendamatult suure koorma. Siinkohal väärib väljatoomist, et ka Eesti Vabariigi põhiseadus tähtsustab § 5 ja preambuli kaudu säästvat arengut tulevaste põlvkondade kaitse eesmärgil.
Seega, kuigi kliimamuutused on globaalne probleem, on siseriiklikud kohtud erinevates riikides järjest enam tunnistanud ka riiklikku vastutust kliimamuutustega võitlemisel. Seejuures on hetkel Euroopa Inimõiguste kohtus pooleli kuue Portugali noore poolt algatatud kliimakaebus 33 Euroopa riigi, sh Eesti, vastu. Kaebuses on märgitud, et riigid on rikkunud EIÕK ja ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi, kuna pole võtnud piisavaid meetmeid, et hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 1.5 kraadi nagu on kokku lepitud Pariisi kliimakokkuleppes. Kaebajad paluvad, et EIK kohustaks nimetatud riike rakendama tõhusamaid meetmeid. Tegemist on esmakordse kliimamuutuste kohtuasjaga ka Euroopa Inimõiguste Kohtus.
Riigikohtu 25.08.2022 määrus nr 3-20-771: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-20-771/92
Global Climate Litigation Report: 2020 Status Review: https://www.unep.org/resources/report/global-climate-litigation-report-2020-status-review
Urgenda kohtuasi: https://www.urgenda.nl/wp-content/uploads/ENG-Dutch-Supreme-Court-Urgenda-v-Netherlands-20-12-2019.pdf
