Euroopa kliimamäärus – mis see on?
Eelmises uudiskirjas kirjutasime Euroopa Liidu hiljutisest kliimapaketist „Eesmärk 55“ (ingl. keeles „Fit for 55“), mille eesmärk on välja pakkuda konkreetsed meetmed, et 2030. aastaks saavutada heitkoguste vähendamine 1990. aastaga võrreldes vähemalt 55% ning seeläbi muuta Euroopa Liit 2050. aastaks esimesena maailmas kliimaneutraalseks. Need sihid ei ole enam mitte pelgalt poliitilised eesmärgid mille poole püüelda vaid õiguslikult siduvad eesmärgid, mis on sätestatud Euroopa kliimamääruses.
2019. aastal nähti Euroopa Komisjoni teatises Euroopa rohelise kokkuleppe kohta ette Euroopa kliimaseaduse väljatöötamine. Seda selleks, et määrata selgelt kindlaks tõhusa ja õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tingimused, tagada prognoositavus investorite jaoks ning kliimaneutraalsusele ülemineku pöördumatus. Õigusakti vastuvõtmisega sooviti tagada ka seda, et kõik Euroopa Liidu poliitikavaldkonnad aitavad kaasa kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisele ning et kõik sektorid täidavad oma osa.
04. märtsil 2020 esitas Euroopa Komisjon Euroopa kliimaseaduse ettepaneku. Euroopa kliimamäärus võeti Euroopa Liidus vastu 30. juunil 2021 ning see jõustus 29. juulil 2021. Euroopa kliimamääruse näol ongi tegemist õigusaktiks saanud Euroopa Komisjoni ettepanekuga. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 teise lõike kohaselt on määrus Euroopa Liidu õigusaktina tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Euroopa kliimamäärus annab selge sõnumi selle kohta, et kliimaneutraalsusele ülemineku protsess Euroopa Liidus on pöördumatu. Määrusega seatakse õiguslikult siduvad kliimaeesmärgid. Euroopa Liidu õigusega reguleeritud kasvuhoonegaaside heide ja sidumine kogu liidus tuleb tasakaalustada hiljemalt 2050. aastaks. Seega vähendatakse selleks ajaks netoheide nullini. Määrus seab kohustuseks püüelda selle poole, et pärast 2050. aastat oleksid heitkogused negatiivsed. Eesmärkide saavutamiseks on Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid kohustatud võtma vajalikke meetmeid nii Euroopa Liidu kui ka riiklikul tasandil. Meetmete võtmisel tuleb arvesse võtta liikmesriikide vahel nii õigluse kui ka solidaarsuse edendamise olulisust ning eesmärgi saavutamise kulutasuvust.
Kliimamäärus paneb lisaks paika kliimaalased vahe eesmärgid. Seetõttu on ka eesmärk vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast sidumise mahaarvamist) võrreldes 1990. aasta tasemega vähemalt 55% sätestatud kliimamääruses. Määruse kohaselt selleks, et tagada piisavate leevendusmeetmete võtmine kuni 2030. aastani piiratakse määruse kohaldamisel netosidumise panust liidu 2030. aasta kliimaeesmärgi saavutamisse 225 miljoni CO2 ekvivalenttonnini. Selleks et suurendada liidus süsiniku neeldumist kooskõlas eesmärgiga saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, püüab liit saavutada 2030. aastaks suurema süsiniku netoneeldumise mahu. Seoses kliimaalaste vahe eesmärkide kehtestamisega on oluline välja tuua, et määrus paneb paika ka eraldi korra 2040. aasta kliimaeesmärgi seadmiseks.
Määrusega nähakse lisaks veel ette kliimamuutustega kohanemise strateegia vastuvõtmine komisjoni poolt. Ka liikmesriigid on kohustatud vastu võtma ja ellu viima riiklikke kohanemisstrateegiaid ja – kavu, mis toetuvad kliimamuutustega kohanemise strateegiale. Määrusega luuakse samuti süsteem edusammude jälgimiseks ning vajaduse korral täiendavate meetmete võtmiseks.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1119, 30. juuni 2021, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus): https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32021R1119&qid=1632907314863
