jaan.

Uued algatused Euroopa Komisjoni poolt

Eelmise aasta oktoobri lõpus ja novembris on Euroopa Komisjon tulnud välja mitme keskkonnaõiguse valdkonnas olulise algatusega. Kõige hiljutisem neist hõlmab pakendivaldkonda. Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt tunnistatakse praegu kehtiv pakendite ja pakendijäätmete direktiiv kehtetuks ning selle asemel kehtestatakse Euroopa Liidu tasandil Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus pakendite ja pakendijäätmete kohta. Määrus, erinevalt direktiivist, tagab selle, et kõik 27 liikmesriiki täidavad oma kohustusi samal ajal ja samal viisil.

Sama algatusega soovitakse muuta ühtlasi hiljutist direktiivi, mis käsitleb teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamist (nn ühekordse plasti direktiiv) ning turujärelevalve ja toodete vastavuse määrust. Algatuse üldine eesmärk on Euroopa Komisjoni sõnutsi vähendada korduskasutuse ja ringlussevõtu kaudu 2040. aastaks pakendijäätmeid igas liikmesriigis 15% elaniku kohta võrreldes 2018. aastaga. Regulatsioon on lisaks suunatud sellele, et muuta kõik Euroopa Liidu turul olevad pakendid 2030. aastaks majanduslikult tasuval viisil ringlussevõetavaks.

Selleks et soodustada pakendite korduskasutust või taastäidetavate pakendite kasutamist, peavad ettepaneku kohaselt ettevõtjad hakkama pakkuma tarbijatele teatava osa oma toodetest korduskasutatavates või taastäidetavates pakendites. Eesmärk on lisaks suurendada pakendites ringlussevõetud plasti kasutamist kohustuslike sihttasemete ulatuses. Euroopa Komisjoni väljapakutud eelnõuga ühtlustatakse ka pakendivorme ja korduskasutuspakendite märgistamist. Välja võib tuua ka seda, et algatusega keelatakse teatavad pakendid nagu näiteks ühekordsed pakendid toidu ja jookide jaoks, kui neid tarbitakse restoranides ja kohvikutes, ühekordsed puu- ja köögiviljapakendid, minišampoonipudelid ja muud hotellides kasutatavad väikepakendid.

Antud kontekstis on oluline välja tuua, et Euroopa Komisjon esitles novembris ka teatist biopõhiste, biolagunevate ja kompostitavate plastide poliitikaraamistiku kohta. Teatises selgitatakse missuguse kasutuse korral on sellised plastid keskkonnahoidlikud ning kuidas neid tuleks välja töötada, kõrvaldada ja ringlusse võtta.

Oktoobri lõpus tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kehtestada rangemad eeskirjad välisõhu, pinna- ja põhjavee saasteainete ning asulareovee puhastamise kohta. Ettepanekutega kehtestatakse uued õhukvaliteedi raamdirektiivi, veepoliitika raamdirektiivi, põhjaveedirektiivi ja asulareovee puhastamise direktiivi versioonid veidi muudetud kujul. Õhukvaliteedi valdkonnas võetakse kurss saavutada koostoimes kliimaneutraalsuse nimel tehtavate jõupingutustega hiljemalt 2050. aastaks saastevaba õhk. Praegu kehtivad välisõhu piirväärtused viiakse vastavusse WHO (rangemate) suunistega. Eriti peenete osakeste (PM_2,5) aastast piirnormi on kavas vähendada rohkem kui poole võrra. Uudsena on ettepaneku kohaselt plaanis anda õhusaaste tõttu tervisekahjustusi kannatavatele inimestele eraldiseisev õigus saada Euroopa Liidus kehtivate õhukvaliteedi eeskirjade rikkumise korral hüvitist. Seejuures võib ettepaneku kohaselt kannatanut esindada vabaühendus kollektiivse kahju hüvitamise hagi kaudu. Ettepanekuga soovitakse reguleerida lisaks täpsemalt õhukvaliteedi seire, modelleerimise ja õhukvaliteedi kavadega seonduvat.

Asulareovee puhastamise direktiivi, mis on juba rohkem 30 aastat kehtinud, puhul sisaldab ettepanek 2040. aastaks sektori energianeutraalsuse saavutamise eesmärki. Samuti on muudatuste eesmärk saavutada reoveesetete selline kvaliteet, et neid oleks võimalik suuremas ulatuses taaskasutada. Ettepanekuga kehtestatakse kohustus eraldada reoveest toitained ning seatakse uued normid mikrosaasteainetele.

Samuti kehtestatakse nõuded mikroplasti seireks ning tehakse ettepanek jälgida regulaarselt reovett mitme viiruse (sealhulgas SARS-Covid-2) ning antimikroobikumiresistentsuse (olukord, kus mikroobid muutuvad resistentseks ravimite suhtes, millele nad varem allusid) suhtes. Vee puhastamise kohustust laiendatakse ka väiksematele omavalitsusüksustele (senises direktiivis oleva 2000 elaniku asemel 1000 elanikuga omavalitsusüksustele). Kehtestatakse lisaks laiendatud tootjavastutuse süsteem ravimi ja kosmeetikatoodete tootjatele, mille kohaselt peavad tootjad kandma nendest tekkivate saasteainete kõrvaldamise kulud.

Pinna ja põhjavee kaitseks tehakse ettepanek täiendada vastavate direktiivide vee saasteainete loetelusid, eesmärgiga reguleerida rangemalt saasteainete sisaldust pinna- ja põhjavees. Direktiivides juba loetletud saasteainetest ajakohastatakse 16 saasteaine piirnorme ning jäetakse välja mõned saasteained, mis ei kujuta endast enam Euroopa Liidu ülest ohtu. Loeteludesse lisatakse per- ja polüfluoritud alküülühendid (PFAS). Need on kemikaalid, mida kasutatakse näiteks toiduvalmistamiseks kasutatavates nõudes, samuti rõivastes ja mööblis, tuletõrjevahtudes ja isikliku hügieeni toodetes. Samuti lisatakse loeteludesse mitmesugused pestitsiidid ja pestitsiidide lagunemissaadused (näiteks glüfosaat) ning bisfenool A (plastifikaator ja plastpakendi komponent). Seejuures ei keskenduta regulatsioonis ettepaneku kohaselt enam mitte ainult üksikutele saasteainetele, vaid arvesse tuleb võtta ka segude kumulatiivset või kombineeritud mõju. Nimekirja lisatakse ka ravimeid, mida kasutatakse valuvaigistite ja põletikuvastaste ravimitena, samuti antibiootikumid. Direktiivide muudatused puudutavad veel ka üldsuse teavitamist, seiret ja aruandlust.

Euroopa Parlament ja nõukogu vaatavad komisjoni tehtud ettepanekud läbi seadusandliku tavamenetluse raames. Kõikide direktiivide muudatused hakkavad kehtima järk-järgult, et liikmesriikidel ja ettevõtjatel oleks aega muudatustega kohaneda.