Ökomärgis on teatud keskkonnanõuetele vastava toote (ka selle pakendi) või teenuse tähis. Toode, mis kannab ökomärgist, on keskkonnasõbralikum ja avaldab keskkonnale vähem mõju kui samaväärset funktsiooni täitev ning sama kvaliteetne konkureeriv toode.
Ökomärgised on võetud kasutusele, et lihtsustada tarbijal valikute tegemist toodete ja teenuste seas, mis on keskkonnale vähem kahjulikud.
Ökomärgised kuuluvad keskkonnamärgiste alla, mis tinglikult jaotatakse kolme rühma:
- Sõltumatu osapoole poolt antavad (ISO klassifikatsiooni kohaselt I tüüpi) märgised, mis põhinevad mitmel kriteeriumil ning toote olelusringi analüüsil, s.t ökomärgised.
- Isedeklareeritavad (ISO klassifikatsiooni kohaselt II tüüpi) märgised. Siia kuuluvad märgised ja deklaratsioonid, mille abil tootjad ja edasimüüjad reklaamivad ise oma toodete keskkonnasõbralikke omadusi.
- Muud keskkonnaga seotud märgid (energiamärgid, ökoturismi märgid, põllumajanduse mahemärgid jne).
ISO standardid
Keskkonnamärgise kasutamisõiguse võib sätestada rahvusvaheline institutsioon, riik või valitsusväline organisatsioon. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) on liigitanud keskkonnamärgised ning -deklaratsioonid kolmeks ning välja andnud ka vastavad standardid:
- ISO 14020:2000 Keskkonnamärgised ja -deklaratsioonid – Üldised põhimõtted
- ISO 14021:1999 Keskkonnamärgised ja -deklaratsioonid – Isedeklareeritav keskkonnainfo (tüüp II)
- ISO 14024:1999 Keskkonnamärgised ja -deklaratsioonid – Ökomärgised – Põhimõtted ja protseduurid (tüüp I)
- ISO/TR 14025:2000 Keskkonnamärgised ja -deklaratsioonid – Keskkonnadeklaratsioonid (tüüp III)
Kõik keskkonnamärgised on vabatahtlikud. I tüüpi keskkonnamärgise, s.t ökomärgise saamine on kõige raskem, kuna selle annab välja kolmas sõltumatu osapool. Ettevõtjale on ökomärgise skeemis osalemine vabatahtlik, kuid märgist soovides peab ta täitma teatuid tingimusi, mida hindab valitud ökomärgise komisjon. Nii eesmärgid kui ka kriteeriumid on erinevatel ökomärgistel erinevad. Iga ökomärgise komisjon lähtub loa andmisel, lisaks muudele kriteeriumitele, ka toote olelusringi hindamisest (life-cycle assessments, LCA), mis uurib toote keskkonnamõju alates tooraine hankimisest kuni toote käibest kõrvaldamiseni.
Üle maailma eksisteerib ligikaudu 40 erinevat ökomärgise skeemi. Enamikke skeeme haldavad riikide valitsused või iseseisvad organisatsioonid, kuid eksisteerib ka regionaalseid skeeme, tuntumad neist on Põhjamaade Luigemärgis (The Nordic Swan Label) ja Euroopa Liidu lilleke (EU Eco-label).
Eestis leidub ka märgistatud teenuseid: majutusteenuseid pakkuvatele ettevõtetele Roheline Võti (Green Key) ja väikesadamaid ning randu hindav Sinine Lipp (Blue Flag).
Ökomärgiseid ei tohiks segi ajada nn hoiatavate ja informeerivate keskkonnamärgistega, mis erinevalt ökomärgistest on tihtipeale kohustuslikud, kuid ei viita toote keskkonnasõbralikkusele (nt toodet ei tohi põletada või “Viska prügikasti!”).
Lisainfot ökomärgiste kohta allolevatelt linkidelt:
Ülemaailmne ökomärgise võrgustik »
Euroopa Liidu ametlik ökomärgise koduleht »
Info ökomärgise kohta Keskkonnaministeeriumi kodulehel »
Info ökomärgise kohta Keskkonnateabe Keskuse kodulehel »
